Või kuidas?

Mida on kellelgi tarvis, et panna mõte teistmoodi tööle? Ebaõnnestumist? Koondamist? Mõnda muud vaimset üleelamist? Võibolla tõesti, kuid mina olen tõestanud selle, et taoline üleelamine ei pea sugugi olema negatiivse alatooniga ega viima inimese sundolukorda, kust pole muud väljapääsu kui hakata otsima uusi lahendusi. Piisab ka ühest pikemast puhkusest, et vabastada ennast kuhjunud pingest ning rusuvatest mõtetest, murest ning stressist. Kindlasti tekib seejuures aga küsimus, kuidas on võimalik puhata, kui raha pole ja tuleb pidevalt mõelda sellele, kuidas seda hankida. Ei vaidle vastu, kuid julgen arvata, et enamus selle teemaga seotud küsimusi on seotud rahaga. Mitte keegi ei kahtle selles, et pikem puhkus teeb head ja selles osas seega küsimusi pole. Või kuidas? Seega on probleem rahas.

Seades eesmärgiks puhata järgmisel suvel 2 kuud ühtejärge, tuleb enne seda kõvasti oma aega ja energiat kulutada sellele, et oleks võimalik need kaks kuud rahalises mõttes muretult üle elada. Ehk siis tuleb anda endast kõik ja veel enamgi saavutamaks püstitatud eesmärki - puhata rahulikult, ilma muredeta 2 kuud järjest.

Vaadates seda kõike veidi teise nurga alt, võib mõtlemapanevaks osutuda asjaolu, et 10 kuud rabelemist 2 kuu puhkuse nimel ei pruugi olla just kõige madalam hind selle hüve eest. Pean silmas seda, et teenimaks enam raha, et puhata vabamalt on vajalik panustada üha enam aega ning loobuda selle 10 kuu jooksul suurest hulgast vabast ajast. Kõige halvema stsenaariumi kohaselt võib 10nda kuu lõpuks tervis üles öelda ning siis pole välja teenitud rahaga haiglavoodis küll midagi peale hakata.

Nokk kinni, saba lahti. Kas pole?

Mainisin eespool, et olen ära tõestanud selle, kuidas mõtte liigutamiseks pole vaja negatiivset elamust. Peale pikemat puhkust tundsin ennast hästi, puhanuna, kuid vanast harjumusest oli sees tahtmine olla pidevas tegevuses. Idee hakata tegelema "oma asjaga" leidis peagi koha mu peas ning nii hakkasingi uurima, kas, kuidas, kes, miks, .... Ja siis leidsin midagi, mis tundus õige olevat. Olin niivõrd vaimustuses oma puhkusest, et õige pea leidsin ennast mõttelt, et 40:40:40 pole mitte minu jaoks ning minu edasist tegevust jäi kandma minu üks ja suur unistus: vabaneda palgatööst. Mõtlesin endamisi, kas 40 aastat järjest 40 tundi nädalas tööl käia selleks, et peale pensionile jäämist saada 40% oma senisest sissetulekust, on ikka see, mida ma elust tahan. Ja kas ma ikka olen valmis iga aasta 10 kuud tööd rabades õhtul koju minema nii, et jaksan vaid diivanil pikali olla... EI! EI! Peab olema teine väljapääs. Ja olen langetanud otsuse haarata kinni igast võimalusest, mis mind sellest pääsemisel aidata võiks. Aga kui ei õnnestu? Selleks hetkeks, kui peaks selline fakt selguma, on mul sellest 40-st aastast kindlasti veel kuhjaga aastaid järel, et neid palgatööl käimisele kulutada :)

Tasub proovida, arvan mina. Ja saamaks enam julgustust proovimaks midagi ära teha, et asju muuta, tõin välja nimekirja raamatutest, millest olen jõudnud lugeda mõned ning võtan ülejäänud järgemööda kätte.

Kõik algab mõtlemisest!