Mõistmine ja hukkamõist

Niivõrd inimlik on pigem hukka mõista kui mõista... Ja mida see hukkamõist siis üldse annab? Millele kaasa aitab? Sellele, et saaks rõõmu tunda konkurendi ebaedu üle? Võibolla annab võimaluse ennast kuidagi paremini tunda... Usun, et inimesed oleksid palju edukamad, kui nad kogu arvustamisele, hukkamõistule ja kritiseerimisele kuluva energia kasutaksid tootlikumaks tegevuseks. Seni, kuni sellest aru ei saada, pole ka mõtet loota enda paremale tulevikule ega ka teiste suhtumise muutumisele. Inimesed oleksid edukamad, kui nad suudaksid oma tegevusest välja selekteerida need 20%, mis on efektiivsed, kahekordistaks nendele kuluva aja ja jätaks tegemata need 80% tegevustest, mis midagi väärt pole. Aga kõik vist lihtsalt ei taha seda... Lihtsam ongi teha pigem ebaolulisi tegevusi, kas pole? Mõne ebameeldiva kohustuse täitmisest viilimiseks on nii lihtne leida alternatiivtegevus. Oleks me vaid kõik nii tugevad, et ennast teadlikult õiges suunas juhtida.