Midagi head

,,Inimesed usuvad sageli, et nende elus on suur osa paratamatusel - mingil välisel jõul, mis nende saatust juhib. Tänu selle tundub neile nende enda mõju oma elu ja edu kujundamisel väiksem kui see tegelikult on" (P.Vain)

Tuleb tunnistada, et ma pole suurem asi P. Vainu fänn, kuid selles ütluses on iva.

Võibolla olen ma saanud millegagi piki pead, aga üha enam leian ennast mõttelt - miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad? Olles ise sageli mõnes sarnases olukorras, leian ma ühel korral ennast käituvat ühtmoodi ja teisel hoopis vastupidiselt.

Paksud raamatud pole mind kunagi väga lugema kutsunud. Võibolla on asi selles, et mäletan siiani kooli kohustuslikku kirjandust, mis sageli mulle mitte mingit pinget ei pakkunud, vaid oli pigem tüütu kohustus. Mida paksem raamat, seda hullem! Võttes nüüd targemate inimeste soovitusel kätte A. Robbinsi raamatu ,,Sisemine jõud" (raamat minu lehe paremas servas toodud loetelust) ja leides sellest need samad küsimused, millele enne raamatu lugemist sageli mõelnud olen, on lausa kahju raamatut käest panna, et lugemisest puhata.

Põimik kuulsate inimeste näidetest (M. Jackson, John Belushi jt), nende käitumise analüüsist, kuulsuste tsitaatidest, inimpsühholoogiast ja mõtlemapanevatest igapäevaelu näidetest tundub olevat see, mis minu mõtte omamoodi tööle paneb. Ja see meeldib mulle.

,,Meie kahtlused osutavad meile karuteene ja jätavad meid ilma kõigest heast, mida me võiksime saada, sest me kardame katsetada" (W. Shakespeare)

Pühendumine

Kas Sa oled olnud kunagi millelegi tõeliselt pühendunud?

Oled? Võin kihla vedada, et Sa ei kahetse seda. Pühendusid, aga ikkagi ei õnnestunud ja väidad, et nüüd kahetsed? Kui mõelda niiviisi, siis kaobki igasugune motivatsioon millelegi edaspidi üldse pühenduda. Kas poleks innustavam mõelda, et oma suure pühendumuse tulemusena selgitasid Sa välja ühe viisi, kuidas see asi ei toimi ja liikuda uue pühendumusega edasi otsima viisi, kuidas see toimib? Sõltub, kuidas ennast häälestada.

Ei ole olnud pühendunud? Tasub proovida, sest pole olemas edasiviivamat jõudu, kui usk oma tegevusse ja 100%-line pühendumus. Selliselt toimides on enam kui kindel, et saavutad tulemusi.

Edukas ärimees on küsinud, kuidas saadakse arstiks, arhitektiks või inseneriks? Vastus on lihtne: olles pikalt oma tegevusele (õpingutele) täielikult pühendunud. Samamoodi on ka kõikide teiste ettevõtmistega.

Lisaks sellele tasuks olla pühendunud ka oma eesmärkidele ja soovidele, sest ainult need panevad Su tööle ja innustavad nii kuis keegi teine seda ei suuda. Aga seda ainult siis, kui oled unistusele TÄIELIKULT pühendunud. Mõtle sellele....

Mõistmine ja hukkamõist

Niivõrd inimlik on pigem hukka mõista kui mõista... Ja mida see hukkamõist siis üldse annab? Millele kaasa aitab? Sellele, et saaks rõõmu tunda konkurendi ebaedu üle? Võibolla annab võimaluse ennast kuidagi paremini tunda... Usun, et inimesed oleksid palju edukamad, kui nad kogu arvustamisele, hukkamõistule ja kritiseerimisele kuluva energia kasutaksid tootlikumaks tegevuseks. Seni, kuni sellest aru ei saada, pole ka mõtet loota enda paremale tulevikule ega ka teiste suhtumise muutumisele. Inimesed oleksid edukamad, kui nad suudaksid oma tegevusest välja selekteerida need 20%, mis on efektiivsed, kahekordistaks nendele kuluva aja ja jätaks tegemata need 80% tegevustest, mis midagi väärt pole. Aga kõik vist lihtsalt ei taha seda... Lihtsam ongi teha pigem ebaolulisi tegevusi, kas pole? Mõne ebameeldiva kohustuse täitmisest viilimiseks on nii lihtne leida alternatiivtegevus. Oleks me vaid kõik nii tugevad, et ennast teadlikult õiges suunas juhtida.

Urgent vs important

Kõik on kinni inimeste mõtlemises...
Üldlevinud tava on käia koolis, saada hea haridus, leida hea töö, teenida palju raha ja säästa palju raha. Kes julgeb mõelda teistmoodi, on enamuse arvates tsipa imelik. Kuidas ma saan uskuda millessegi või toimida teisiti, kui ümberringi sellele veidi viltu vaadatakse ja sellepärast tehaksegi kõike nii nagu suurem enamus. Isegi mõeldakse samamoodi. Kuid kas asi on julgemises? Võibolla lihtsalt oskuses...

Oletame, et oled jõudnud selleni, et lood oma ettevõtte. Mis on ettevõtte edu võti? Inimesed. Ükskõik, millega ettevõte tegeleb, see on alati suunatud inimestele. Seega on äärmiselt oluline omada head suhtlemisoskust ning luua endale suur tutvusringkond. KUID! Mida enam on inimesi, kes soovivad Sinu pakutavat teenust tarbida, seda enam on sul tööd. Positiivne, kuid liikudes loogiliselt edasi, on Sul siis ka üha vähem aega. Lõpptulemusena jõuame taaskord selleni, et mida teha hunniku rahaga, kui Sul pole aega selle eest saadavaid hüvesid nautida?

Kui saaks kuidagi nii, et üha suurem tutvusringkond aitaks hoopis kaasa jõudmaks eesmärkideni ilma, et ise peaks selleks meeletult oma vaba aega kulutama... Vot mina usun, et saab :)

Huvitav oli kuulata rahvusvaheliselt eduka ärimehe mõttekäiku sellest, kuidas inimesed kalduvad oma sõnastuses sageli asju eitama. Inglise keeles kõlab see paremini: yes, but... Ükskõik milline on küsimus, algab vastus sageli just sedasi. Ja kuidas kasutatakse termineid urgent ja important. Me teeme palju kiireloomulisi tegevusi, kuid kas need on ka tähtsad? Pisut mõtlemist ja ,,oma maailma" analüüsimist - ehk õnnestub ennast positiivsemale lainele programmeerida.

Või kuidas?

Mida on kellelgi tarvis, et panna mõte teistmoodi tööle? Ebaõnnestumist? Koondamist? Mõnda muud vaimset üleelamist? Võibolla tõesti, kuid mina olen tõestanud selle, et taoline üleelamine ei pea sugugi olema negatiivse alatooniga ega viima inimese sundolukorda, kust pole muud väljapääsu kui hakata otsima uusi lahendusi. Piisab ka ühest pikemast puhkusest, et vabastada ennast kuhjunud pingest ning rusuvatest mõtetest, murest ning stressist. Kindlasti tekib seejuures aga küsimus, kuidas on võimalik puhata, kui raha pole ja tuleb pidevalt mõelda sellele, kuidas seda hankida. Ei vaidle vastu, kuid julgen arvata, et enamus selle teemaga seotud küsimusi on seotud rahaga. Mitte keegi ei kahtle selles, et pikem puhkus teeb head ja selles osas seega küsimusi pole. Või kuidas? Seega on probleem rahas.

Seades eesmärgiks puhata järgmisel suvel 2 kuud ühtejärge, tuleb enne seda kõvasti oma aega ja energiat kulutada sellele, et oleks võimalik need kaks kuud rahalises mõttes muretult üle elada. Ehk siis tuleb anda endast kõik ja veel enamgi saavutamaks püstitatud eesmärki - puhata rahulikult, ilma muredeta 2 kuud järjest.

Vaadates seda kõike veidi teise nurga alt, võib mõtlemapanevaks osutuda asjaolu, et 10 kuud rabelemist 2 kuu puhkuse nimel ei pruugi olla just kõige madalam hind selle hüve eest. Pean silmas seda, et teenimaks enam raha, et puhata vabamalt on vajalik panustada üha enam aega ning loobuda selle 10 kuu jooksul suurest hulgast vabast ajast. Kõige halvema stsenaariumi kohaselt võib 10nda kuu lõpuks tervis üles öelda ning siis pole välja teenitud rahaga haiglavoodis küll midagi peale hakata.

Nokk kinni, saba lahti. Kas pole?

Mainisin eespool, et olen ära tõestanud selle, kuidas mõtte liigutamiseks pole vaja negatiivset elamust. Peale pikemat puhkust tundsin ennast hästi, puhanuna, kuid vanast harjumusest oli sees tahtmine olla pidevas tegevuses. Idee hakata tegelema "oma asjaga" leidis peagi koha mu peas ning nii hakkasingi uurima, kas, kuidas, kes, miks, .... Ja siis leidsin midagi, mis tundus õige olevat. Olin niivõrd vaimustuses oma puhkusest, et õige pea leidsin ennast mõttelt, et 40:40:40 pole mitte minu jaoks ning minu edasist tegevust jäi kandma minu üks ja suur unistus: vabaneda palgatööst. Mõtlesin endamisi, kas 40 aastat järjest 40 tundi nädalas tööl käia selleks, et peale pensionile jäämist saada 40% oma senisest sissetulekust, on ikka see, mida ma elust tahan. Ja kas ma ikka olen valmis iga aasta 10 kuud tööd rabades õhtul koju minema nii, et jaksan vaid diivanil pikali olla... EI! EI! Peab olema teine väljapääs. Ja olen langetanud otsuse haarata kinni igast võimalusest, mis mind sellest pääsemisel aidata võiks. Aga kui ei õnnestu? Selleks hetkeks, kui peaks selline fakt selguma, on mul sellest 40-st aastast kindlasti veel kuhjaga aastaid järel, et neid palgatööl käimisele kulutada :)

Tasub proovida, arvan mina. Ja saamaks enam julgustust proovimaks midagi ära teha, et asju muuta, tõin välja nimekirja raamatutest, millest olen jõudnud lugeda mõned ning võtan ülejäänud järgemööda kätte.

Kõik algab mõtlemisest!