,,Kui Sinu tegevused inspireerivad teisi unistama, õppima rohkem, tegema rohkem ja saama enamaks, siis oled Sa liider." (John Quincy Adams)

Mis Sind motiveerib?

Kas Sa oled kunagi tõsiselt mõelnud sellele, mis Sind motiveerib? Mille pärast sa teed seda, mida sa teed? Tõeliselt kurb on avastada, et tehes midagi ainuüksi sellepärast, et ära elada, jääb ju suur osa elust elamata... Kindlasti on igaüks unistanud ametist, mis oleks samas ka hobi ja sa ärkad igal hommikul ärevusega - saaks juba asja kallale asuda :) Siis on elu elamist väärt. Kui aga enamuse päevast võtab aega miski, mis hoopis stressi tekitab ja mille tulemusega Sa lõpuks ka üldse rahul ei ole, siis miks seda teha? Pole valikut? Kindlasti on, aga inimene on oma loomult üks laisk sunnik, kuid õnneks võimeline õppima. Oleks tal ainult tarkust ka selleks, et olla avatud õpetamisele, seda enam, et ei pea ise paluma õpetamist :)
Mina teen! Mina ISE teen! Väga eestlaslik ja pidurdav. Õppida tasub ikka neilt, kes on saavutanud selle, millest Sinagi unistad :)

Mis on Sinu motiiv tegutsemiseks? Anna teada!

Kunagi pole liiga hilja alustada

Tehtud! Olen osalenud oma esimesel suurseminaril, mis näitas vägagi selgelt, et see kõik toimib. Üritust võtaksin kokku ühe huvitava metafooriga:

Mees saeb metsas puid. On oma tööst juba päris väsinud, kui mööda läheb sõber ja ütleb:,, Kuule, sa paistad olevat väsinud, kas poleks mõttekas vahepeal oma saagi teritada? Nii on lihtsam edasi minna." Mees vastab aga selle peale:,, Oi ei mul pole aega saagi teritada, töö tahab kiiresti tegemist," ja saeb edasi.

Nagu puude saagimisel on ka muude tegevuste juures oluline võtta hetkeks aeg maha ja oma saagi teritada, et ettevõtmised seejärel kiiremini sujuksid. Seminar oli minu sae teritamiseks :)

Nagu suurärimees oma esinemisel ütles, on suurepärase elu suurim vaenlane hea elu. Miks muidu võib Venemaal näha äri kiiret kasvu, samas kui eestlased naudivad oma head elu ja näivad sellega rahul olevat. Kindlasti leidub praegu ka neid, kes enam nii head elu ei ela kui enne ja on proovimisest sootuks loobunud. Kunagi pole liiga hilja alustada, on vaid vajalik osata mõelda ette ja analüüsida...

Kus oled Sina viie aasta pärast? Teed sama tööd? Elad seda sama elu, mis praegu? Või oled Sa ambitsioonikam?

Pikem paus

Nonii... Olen pidanud ühe pikema pausi siin toimetamises. Seda võiks ka nimetada ettevõtlikuks pausiks, mille käigus palju korda saadetud ja erinevaid mõtteid kogutud. Olulisemaks, mis mind taaskord imestama paneb, on asjaolu, et nii tavapärane kui ebatraditsiooniline äri tuginevad mõlemad täpselt samadele alustele ning lähtuvad samadest tõekspidamistest. Loe aktiva.ee-st soovitusi ettevõtlusega alustamiseks ja võta kõrvale teise süsteemi põhitõed. Mitu erinevust leiad? Mõne ikka, aga ainult sellised, mis ebatraditsioonilise äri tavaäri kõrval oluliselt riskivabamaks teevad.

Mõttetera, millega pea igal sammul oma elus kokku puutun, seisneb soovituses järgida inimesi, kes oma tegemistes on edukad. Järgi ja jäljenda nende käitumist, uuri täpselt välja, mida edukad teevad selleks, et edu saavutada ja sa oled enda edule sammu lähemale jõudnud. Lisaks on üks edukas ärimees öelnud, et Sinu sissetulek võrdub sinu 5 lähedasema inimese (sõber, koostööpartner, tuttav jt) sissetulekute keskmisega. Sul on lähedastega sarnane mõtteviis ja kõik ON kinni mõtlemises. Mõeldes millegi kohta, et see pole võimalik, programmeeridki ennast ebaõnnestumise lainele.

Lisaks meeldis mulle ütlus: ,,Mida kõrgemale Sa lendad, seda väiksemana ja kaugena tundud Sa neile, kes ei oska lennata." Mõtle sellele.

Laenatud mõtteterad :)

Oma iseseisva mõtlemise arendamiseks soovitab Tom O´Leary pidada silmas järgmist:

1) Lahuta ennast allikatest, kust tulvab tavamõtlemist

Ära püüa leida vastuseid telekast või arvutist. Püüa esmalt ise mõelda. Selleks ei pea end maailmast ära lõikama, et limiteerida Sinuni jõudvate tavaarvamuste hulka. Tuleb vaid vähendada meediatarbimist. Iseseisvad mõtlejad pole automaatselt nõus valitseva olukorraga. Nad leiavad uusi viise, kuidas maailmas leiduvat infot vastu võtta, mitte ei jõllita ainult arvutiekraani.

2) Hangi kogemusi olukordadest, mis on vastuolus Sinu praeguste arusaamadega.

Püüa hankida kogemusi, mis panevad Su vaated proovile. Olgu selleks siis võõrad maad, huvitavad subkultuurid või isegi raamat, millega Sa kuidagi nõus olla ei taha. See on vajalik, et harjumuspärastest rööbastest lahti saada.

3) Järgi protsessi eemalt.

Vahel on kasulikum maailma lihtsalt veidi kõrvalt vaadata, seda ei pea pidevalt endasse ahmima. Kõrvalpilk aitab näha asju uue nurga alt.

4) Hangi juhuslikke muljeid.

Alati ei pea käima samades kohtades, sööma sama toitu ning suhtlema samade inimestega. Selle asemel on võimalik pidevalt hankida uusi kogemusi. Paljud inimesed püüavad leida lihtsate vahendite abil turvalisust. Kui tahad tõesti oma peaga mõelda, siis tuleb mugavus kõrvale heita.

5) Ole umbusklik.

Selleks ei pea olema küünik, et harjuda umbusaldama tavateadmistel põhinevaid mõtteid. Selle asemel, et eeldada, et kõik tõed on enesestmõistetavad, suhtu neisse kahtlusega, enne kui sa pole veendunud, et loogilise mõtte taga ongi selline reaalsus.

Isegi väikesed sammud iseseisva mõtlemise poole loovad uusi võimalusi ja lahendusi, millest teised mööda vaatavad. Lisaks annab oma peaga mõtlemine konkurentsieelise nende ees, kes nämmutavad samu kulunud tavamõtteid. Ning mis peamine - Su mõtted on Su enda omad ega pärine meedia taaskasutuskeskusest [O´Leary].

Põhitõed?

Lahtiste silmade ja kõrvadega ringi käies võib suhteliselt kähku leida, et maailmas eksisteerib teatav hulk tõekspidamisi/tähelepanekuid/soovitusi, mis erinevates valdkondades on läbivaks ja sobilikuks, ükskõik, mis teemaga on tegemist.

Huvitav oli jälgida hiljutisel ajurünnakul selle läbiviija poolt tahvlile kriblatud teksti. Ta tõi välja, et kõik (head) mõtted läbivad inimese peas/sees 3 faasi:

1) seda pole kindlasti võimalik teha;

2) võibolla on see isegi võimalik, kuid seda ei tasu ette võtta;

3) ma teadsin kohe, et se on hea mõte.

Tuleb tuttav ette? Seda kindlasti eriti neile, kes on otsustanud haarata kinni võimalusest oma elu läbi konkreetse süsteemi muuta. Aga kindlasti ka teistele. Ükskõik, mis valdkonda kuuluva teema osas mõelda, kõigis on need faasid olemas.

Samuti polnud minu jaoks midagi uut nn REEGEL NR 1 (niiviisi seda ajurünnakul nimetati):

1) Ole positiivne;

2) Ära virise/porise ega otsi kohe negatiivset;

3) Ära vasta esimese reaktsioonina ,,EI" (eriti inglise keeles, sest inglise keelt emakeelena kõneleva inimese jaoks on lause, mis algab sõnadega ,,no, but..." läbinisti eitav, mis sellest, et Sina kavatsed öelda: ,,Ei, aga minu meelest on tegemist täitsa positiivse nähtusega.");

4) Otsi võimalusi, lahendusi ja positiivsust - arenda mõtet;

5) Kujunda seisukoht peale arutelu ja mõtlemist laiemalt.

Siiski tuleb tunnistada, et kuuldes neid samu eelpool mainitud loetelusid esmakordselt, on need lihtsad kõrvust mööda minema, kui inimene ei vaevu neid analüüsima... Jah, ise nägin, kuidas läks mööda :) Ja tulemus? Üpris kurb. Loodan väga, et mina 50 aasta pärast selline pole...

Usaldus ja hirmud

Täitsa uskumatu, kui paljud meist kardavad midagi ainuüksi sellepärast, et keegi kuskil rääkis või kirjutas sellest halba. Kui paljud julgevad langetada otsuseid iseseisvalt, ilma erinevale informatsioonile toetumata? Pooled meist? 1/10? Ehk siis võiks seda pidada infoajastu negatiivseks küljeks: inimene ei oska enam eristada tõest infot väärast ja satub info liigituse juures segadusse, otsustades sageli igaks juhuks millestki eemale hoida.

Arvan, et peaaegu kõik meist usuvad, et asi, mis tundub teoorias liiga roosiline, tegelikus elus seda kindlasti pole. Aga kas Sa oleksid valmis proovima, kui tead, et ei riski mitte millegagi? Kas Sa oled valmis usaldama oma tuttavat või pigem netikommentaatoreid? Kui valid viimased, siis oleks targem oma senistest unistustest loobuda, kuna suhu võib jääda mõru maik, kui need ei täitu.

Mina usaldasin ja olen seni väga tänulik nii heale sõbrannale kui endale, et teda usaldasin.

Mõtlemiseks

http://www.youtube.com/watch?v=rrkrvAUbU9Y

Taustsüsteem

Taustsüsteem on mingi objektiga seotud koordinaatide süsteem, mille abil kirjeldatakse ühe keha asendit teiste kehade suhtes.

Samamoodi on igal inimesel oma taustsüsteem, mis on kooslus möödunud sündmustest, saadud kogemustest ning nendele vastavatest ettekujutustest. Iga uus informatsioonikild paigutub igaühe enda taustsüsteemi ning seondub olemasolevate ettekujutustega, mis sageli põhjustabki olukorra, kus ühest asjast saadakse aru erineval moel. Eriti juhul, kui vastuvõetav informatsioon on lünklik, puudulik või valel moel esitatud.

Öeldakse, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, mis sellest vaatenurgast võib tõesti tõsi olla, arvestades asjaolu, et inimene, kes edastab infot, lähtub oma taustsüsteemist. See tähendab aga seda, et leidmaks oma taustsüsteemis (kuulaja taustsüsteemis) infole õige koht, on tarvis kuulata, et saada kätte maksimaalselt tõene informatsioon.

Kisub vist keeruliseks, aga kui pointile pihta saada, võib sellest oma loogika leida...

Midagi head

,,Inimesed usuvad sageli, et nende elus on suur osa paratamatusel - mingil välisel jõul, mis nende saatust juhib. Tänu selle tundub neile nende enda mõju oma elu ja edu kujundamisel väiksem kui see tegelikult on" (P.Vain)

Tuleb tunnistada, et ma pole suurem asi P. Vainu fänn, kuid selles ütluses on iva.

Võibolla olen ma saanud millegagi piki pead, aga üha enam leian ennast mõttelt - miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad? Olles ise sageli mõnes sarnases olukorras, leian ma ühel korral ennast käituvat ühtmoodi ja teisel hoopis vastupidiselt.

Paksud raamatud pole mind kunagi väga lugema kutsunud. Võibolla on asi selles, et mäletan siiani kooli kohustuslikku kirjandust, mis sageli mulle mitte mingit pinget ei pakkunud, vaid oli pigem tüütu kohustus. Mida paksem raamat, seda hullem! Võttes nüüd targemate inimeste soovitusel kätte A. Robbinsi raamatu ,,Sisemine jõud" (raamat minu lehe paremas servas toodud loetelust) ja leides sellest need samad küsimused, millele enne raamatu lugemist sageli mõelnud olen, on lausa kahju raamatut käest panna, et lugemisest puhata.

Põimik kuulsate inimeste näidetest (M. Jackson, John Belushi jt), nende käitumise analüüsist, kuulsuste tsitaatidest, inimpsühholoogiast ja mõtlemapanevatest igapäevaelu näidetest tundub olevat see, mis minu mõtte omamoodi tööle paneb. Ja see meeldib mulle.

,,Meie kahtlused osutavad meile karuteene ja jätavad meid ilma kõigest heast, mida me võiksime saada, sest me kardame katsetada" (W. Shakespeare)

Pühendumine

Kas Sa oled olnud kunagi millelegi tõeliselt pühendunud?

Oled? Võin kihla vedada, et Sa ei kahetse seda. Pühendusid, aga ikkagi ei õnnestunud ja väidad, et nüüd kahetsed? Kui mõelda niiviisi, siis kaobki igasugune motivatsioon millelegi edaspidi üldse pühenduda. Kas poleks innustavam mõelda, et oma suure pühendumuse tulemusena selgitasid Sa välja ühe viisi, kuidas see asi ei toimi ja liikuda uue pühendumusega edasi otsima viisi, kuidas see toimib? Sõltub, kuidas ennast häälestada.

Ei ole olnud pühendunud? Tasub proovida, sest pole olemas edasiviivamat jõudu, kui usk oma tegevusse ja 100%-line pühendumus. Selliselt toimides on enam kui kindel, et saavutad tulemusi.

Edukas ärimees on küsinud, kuidas saadakse arstiks, arhitektiks või inseneriks? Vastus on lihtne: olles pikalt oma tegevusele (õpingutele) täielikult pühendunud. Samamoodi on ka kõikide teiste ettevõtmistega.

Lisaks sellele tasuks olla pühendunud ka oma eesmärkidele ja soovidele, sest ainult need panevad Su tööle ja innustavad nii kuis keegi teine seda ei suuda. Aga seda ainult siis, kui oled unistusele TÄIELIKULT pühendunud. Mõtle sellele....

Mõistmine ja hukkamõist

Niivõrd inimlik on pigem hukka mõista kui mõista... Ja mida see hukkamõist siis üldse annab? Millele kaasa aitab? Sellele, et saaks rõõmu tunda konkurendi ebaedu üle? Võibolla annab võimaluse ennast kuidagi paremini tunda... Usun, et inimesed oleksid palju edukamad, kui nad kogu arvustamisele, hukkamõistule ja kritiseerimisele kuluva energia kasutaksid tootlikumaks tegevuseks. Seni, kuni sellest aru ei saada, pole ka mõtet loota enda paremale tulevikule ega ka teiste suhtumise muutumisele. Inimesed oleksid edukamad, kui nad suudaksid oma tegevusest välja selekteerida need 20%, mis on efektiivsed, kahekordistaks nendele kuluva aja ja jätaks tegemata need 80% tegevustest, mis midagi väärt pole. Aga kõik vist lihtsalt ei taha seda... Lihtsam ongi teha pigem ebaolulisi tegevusi, kas pole? Mõne ebameeldiva kohustuse täitmisest viilimiseks on nii lihtne leida alternatiivtegevus. Oleks me vaid kõik nii tugevad, et ennast teadlikult õiges suunas juhtida.

Urgent vs important

Kõik on kinni inimeste mõtlemises...
Üldlevinud tava on käia koolis, saada hea haridus, leida hea töö, teenida palju raha ja säästa palju raha. Kes julgeb mõelda teistmoodi, on enamuse arvates tsipa imelik. Kuidas ma saan uskuda millessegi või toimida teisiti, kui ümberringi sellele veidi viltu vaadatakse ja sellepärast tehaksegi kõike nii nagu suurem enamus. Isegi mõeldakse samamoodi. Kuid kas asi on julgemises? Võibolla lihtsalt oskuses...

Oletame, et oled jõudnud selleni, et lood oma ettevõtte. Mis on ettevõtte edu võti? Inimesed. Ükskõik, millega ettevõte tegeleb, see on alati suunatud inimestele. Seega on äärmiselt oluline omada head suhtlemisoskust ning luua endale suur tutvusringkond. KUID! Mida enam on inimesi, kes soovivad Sinu pakutavat teenust tarbida, seda enam on sul tööd. Positiivne, kuid liikudes loogiliselt edasi, on Sul siis ka üha vähem aega. Lõpptulemusena jõuame taaskord selleni, et mida teha hunniku rahaga, kui Sul pole aega selle eest saadavaid hüvesid nautida?

Kui saaks kuidagi nii, et üha suurem tutvusringkond aitaks hoopis kaasa jõudmaks eesmärkideni ilma, et ise peaks selleks meeletult oma vaba aega kulutama... Vot mina usun, et saab :)

Huvitav oli kuulata rahvusvaheliselt eduka ärimehe mõttekäiku sellest, kuidas inimesed kalduvad oma sõnastuses sageli asju eitama. Inglise keeles kõlab see paremini: yes, but... Ükskõik milline on küsimus, algab vastus sageli just sedasi. Ja kuidas kasutatakse termineid urgent ja important. Me teeme palju kiireloomulisi tegevusi, kuid kas need on ka tähtsad? Pisut mõtlemist ja ,,oma maailma" analüüsimist - ehk õnnestub ennast positiivsemale lainele programmeerida.

Või kuidas?

Mida on kellelgi tarvis, et panna mõte teistmoodi tööle? Ebaõnnestumist? Koondamist? Mõnda muud vaimset üleelamist? Võibolla tõesti, kuid mina olen tõestanud selle, et taoline üleelamine ei pea sugugi olema negatiivse alatooniga ega viima inimese sundolukorda, kust pole muud väljapääsu kui hakata otsima uusi lahendusi. Piisab ka ühest pikemast puhkusest, et vabastada ennast kuhjunud pingest ning rusuvatest mõtetest, murest ning stressist. Kindlasti tekib seejuures aga küsimus, kuidas on võimalik puhata, kui raha pole ja tuleb pidevalt mõelda sellele, kuidas seda hankida. Ei vaidle vastu, kuid julgen arvata, et enamus selle teemaga seotud küsimusi on seotud rahaga. Mitte keegi ei kahtle selles, et pikem puhkus teeb head ja selles osas seega küsimusi pole. Või kuidas? Seega on probleem rahas.

Seades eesmärgiks puhata järgmisel suvel 2 kuud ühtejärge, tuleb enne seda kõvasti oma aega ja energiat kulutada sellele, et oleks võimalik need kaks kuud rahalises mõttes muretult üle elada. Ehk siis tuleb anda endast kõik ja veel enamgi saavutamaks püstitatud eesmärki - puhata rahulikult, ilma muredeta 2 kuud järjest.

Vaadates seda kõike veidi teise nurga alt, võib mõtlemapanevaks osutuda asjaolu, et 10 kuud rabelemist 2 kuu puhkuse nimel ei pruugi olla just kõige madalam hind selle hüve eest. Pean silmas seda, et teenimaks enam raha, et puhata vabamalt on vajalik panustada üha enam aega ning loobuda selle 10 kuu jooksul suurest hulgast vabast ajast. Kõige halvema stsenaariumi kohaselt võib 10nda kuu lõpuks tervis üles öelda ning siis pole välja teenitud rahaga haiglavoodis küll midagi peale hakata.

Nokk kinni, saba lahti. Kas pole?

Mainisin eespool, et olen ära tõestanud selle, kuidas mõtte liigutamiseks pole vaja negatiivset elamust. Peale pikemat puhkust tundsin ennast hästi, puhanuna, kuid vanast harjumusest oli sees tahtmine olla pidevas tegevuses. Idee hakata tegelema "oma asjaga" leidis peagi koha mu peas ning nii hakkasingi uurima, kas, kuidas, kes, miks, .... Ja siis leidsin midagi, mis tundus õige olevat. Olin niivõrd vaimustuses oma puhkusest, et õige pea leidsin ennast mõttelt, et 40:40:40 pole mitte minu jaoks ning minu edasist tegevust jäi kandma minu üks ja suur unistus: vabaneda palgatööst. Mõtlesin endamisi, kas 40 aastat järjest 40 tundi nädalas tööl käia selleks, et peale pensionile jäämist saada 40% oma senisest sissetulekust, on ikka see, mida ma elust tahan. Ja kas ma ikka olen valmis iga aasta 10 kuud tööd rabades õhtul koju minema nii, et jaksan vaid diivanil pikali olla... EI! EI! Peab olema teine väljapääs. Ja olen langetanud otsuse haarata kinni igast võimalusest, mis mind sellest pääsemisel aidata võiks. Aga kui ei õnnestu? Selleks hetkeks, kui peaks selline fakt selguma, on mul sellest 40-st aastast kindlasti veel kuhjaga aastaid järel, et neid palgatööl käimisele kulutada :)

Tasub proovida, arvan mina. Ja saamaks enam julgustust proovimaks midagi ära teha, et asju muuta, tõin välja nimekirja raamatutest, millest olen jõudnud lugeda mõned ning võtan ülejäänud järgemööda kätte.

Kõik algab mõtlemisest!